Klassikaline filoloogia Tartu Ülikoolis: rootsi ülikool
Koolihariduse algusest
Kooliharidust hakati Eestis andma 13.-14. saj. ladinakeelseis toomkoolides ja kloostrikoolides. 15.-16. saj. asutati ladinakoole ehk linnakoole. Need olid 3-klassilised keskkoolid, kus õpetati peamiselt ladina keelt ja kirjandust. Linnakooli nimetus tuli sellest, et ladina koole pidas enamasti ülal linnavalitsus. 17. saj. muudeti osa ladinakoole gümnaasiumideks. Eestis asutati esimene ladinakeelne linnakool 1428 Tallinnas, järgmised avati 1501 Narvas, 1526 Pärnus, 1528 Paides ja 1554 Tartus.
Eraõpetajad pidasid alamsaksakeelseid kirjutuskoole (teada 16.-17. sajandist). 16. saj. keskpaigani oli kooliharidus eestlastele praktiliselt kättesaamatu. Poola võimu ajal õppis eestlasi Tartus 1583 avatud jesuiitide kolleegiumis ja 1585 avatud tõlkide seminaris. 1630 asutati Tartus gümnaasium, mis muudeti 1632 ülikooliks.
Klassikalised keeled ülikoolis
Klassikalistele keeltele pöörati ülikoolis suurt tähelepanu. Kuna õpetus toimus ladina keeles ning selles keeles kirjutati kõik dissertatsioonid ja avaldati trükiseid, oli ladina keele oskus iseenesestmõistetav. See omandati juba ladinakoolis, ülikoolis ei olnud enam vaja selleks aega ja energiat raisata. Ometi ei vallanud kaugeltki mitte kõik ülikooli astujad ladina keelt vabalt kirjas ja kõnes. Eraldi professuuri ladina keele õpetamiseks ei olnud ette nähtud, seda tehti retoorika ja poeetika kursuste raames. Filosoofiateaduskonna lõpetamisel kontrollis ladina keele oskust kolmeliikmeline komisjon, kuhu kuulusid ka teaduskonna dekaan ja kõnekunsti professor.
Kreeka keelt õpiti samuti gümnaasiumis, kuid selle tase jäi tunduvalt maha ladina keele omast. Seepärast tuli ülikoolis kreeka keelt õppida palju intensiivsemalt. Academia Gustaviana's oli filosoofiateaduskonnas selleks kreeka keele professuur. Vastavalt põhikirjale tuli kreeka keelt õpetada Clenarduse ja Gualteriuse grammatikate järgi. Paralleelselt tuli lugeda Uut Testamenti, kirikuisade teoseid, Nazianzose Gregoriost, Homerost, Pindarost, Sophoklest, Euripidest, Theokritost. Loengukavades on mainitud veel Comeniuse ja Goliuse grammatikaid ja autoritest Plutarchost (De institutione puerorum) ja Phokylidest.
Esimeseks kreeka keele professoriks oli Peter Goetschenius (1632-1636), talle järgnesid Salomo Matthiae (1636-1641), Johannes Georgii Gezelius (1641-1649) ja Erik Holstenius (1650-1656). Kõik nimetatud peale viimase olid seotud ka teoloogiateaduskonnaga.
Vastavalt 1689. aasta uuele põhikirjale oli Academia Gustavo-Carolina perioodil kreeka ja heebrea keele professuur ühendatud. Tartu perioodil oli kreeka keele professoriks Gabriel Skragge (1690-1698), Pärnus Daniel Eberhard (1699-1701) ja Erik (Ericus) Fahlenius (1701-1710).
Kreeka keele õpetamisel tugineti eelmise perioodi saavutustele, kasutati Gezeliuse poolt koostatud õppevahendeid. Kõik nimetatud professorid olid oma ala head spetsialistid, kuid nende huvid kaldusid rohkem hebreistika valdkonda. Vana Testamenti ja heebrea keelt uuriti tol ajal rohkem kui Uut Testamenti. Innustust selleks saadi Hollandist, mis oli kujunenud heebrea keele uurimise keskuseks. Seepärast jäi kreeka keelega tegelemine tagaplaanile, sellesse suhtuti passiivselt. Ometi oli kreeka keele oskus üsna laialt levinud. Kreeka autorite tundmist näitavad rohked tsitaadid filosoofide, ajaloolaste ja juristide töödes. Võib arvata, et aeg-ajalt peeti ka kreekakeelseid kõnesid. Siin-seal tuleb ette kreekakeelseid luuletusi, mis lisati õnnesoovidena dissertatsioonide lõppu ülikoolikaaslaste poolt. Käsitletavate autorite ring jäi siiski võrdlemisi kitsaks. Loeti Theophrastost, Pythagorast, Phokylidest ja Theognist, Hesiodost ja Xenophoni. Hästi tuli tunda Platoni filosoofiat, mis oli paljude dissertatsioonide teemaks. Puuduvad andmed Homerosega tegelemise kohta, kuigi on teada, et ta teosed olid ülikooli raamatukogus olemas.
Süstemaatilist kirjanduse õpetamist Academia Gustavo-Carolina's ei toimunud. Retoorika ja poeetika käsitlemisel analüüsitavate kreeka ja rooma autorite valik jäi paratamatult ühekülgseks ja käsitlus isoleerituks, süstemaatilise kirjanduskursuse mõõtu see välja ei andnud. Academia Gustavo-Carolina perioodist ei ole teada ka ühtki dissertatsiooni, mis oleks otseselt seotud kreeka keele uurimisega. Kreeka keele õppimisel jäi valitsevaks puhtpraktiline eesmärk – anda lugemisoskus, kusjuures silmas peeti eelkõige Uut Testamenti. Kõigele vaatamata tuleb hinnata kõrgelt Tartu Ülikooli osa klassikalise hariduse edendamisel.
Retoorika ja poeetika
Klassikaliste keelte kõrval omistati palju tähelepanu retoorikale ja poeetikale. See on ka arusaadav, sest kõneoskus oli vajalik nii tulevastele teoloogidele kui ka juristidele, riigiametnikele ja õpetajatele. Kuna kõik akadeemilised tööd pidid silmas pidama retoorika nõudeid, omandas kogu õpetus Academia Gustaviana's retoorilise värvingu. Vastavalt põhiseadusele tuli retoorikat õpetada Ramuse ja Thalaeuse õpikute järgi. Antiikautoritest käsitleti retoorikakursustes Cicerot, Demosthenest, Thukydidest, Herodotost, Plutarchost, Liviust, Quintilianust. Sellele lisandusid üliõpilaste praktilised kirjade ja epigrammide kirjutamise ning kõnede koostamise harjutused. Üliõpilased pidid suutma anda ettevalmistamatult retoorikanõuetele vastava vastuse ükskõik millisele küsimusele.
Retoorikaga käsikäes arenes poeetika, mis samuti tugines antiikkirjandusele. Poeetika teooriaga tutvuti Aristotelese, Georgi Sabinuse, Scaligeri või Pontanuse käsiraamatute kaudu. Näitematerjalina analüüsiti Homerose, Hesiodose, Theokritose, Pindarose, Euripidese, Sophoklese, Vergiliuse, Horatiuse, Ovidiuse ja Juvenalise teoseid.
Esimeseks retoorika ja poeetika professoriks oli Heinrich Oldenburg (1632-1634), kes kirjutas ka ise luuletusi. Erilise hoo sai retoorika ja poeetika Laurentius Ludeniuse ajal (1634-1648).
Kõnekunsti- ja poeetikaprofessori kohuseid täitsid veel Petrus Simonis Loefgreen, ajalooprofessor Olaus Wexionius ja filosoofiateaduskonna adjunkt Gudmundus Lidenius.
Ülikooli teisel tegevusperioodil süvenes retoorika ja poeetika käsitlus. Retoorikaõpingutes oli käsiraamatuks Upsala ülikooli professori Johannes Schefferi Gymnasium styli, kasutati veel Scaligeri ja Vossiuse, kahe Leideni õpetlase poolt 16. sajandi lõpul koostatud põhjapanevat retoorikakäsiraamatut (Scaligeri et Vossii Institutiones) ning Zeidleri õpikut (Privata oratoria ecclesiastica et politica). Paralleelselt teooria omandamisega tehti praktilisi harjutusi (exercitia styli). Ladina autoritest käsitleti Suetoniust (De vita Caesarum), Liviust, Pliniust, Lucanust, Pisot. Hilisematest autoritest oli kavas Lactantius Firmianus Rhetor (Divinae Institutiones), keda tema suurepärase stiili tõttu on nimetatud kristlikuks Ciceroks.
Poeetika õpetamisse tõi 1689. aasta konstitutsioon muudatuse. Kui seni tugines nimetatud kursus nii kreeka kui ka rooma autoritele, siis nüüd jäid kreeka autorid kreeka ja idakeelte professori kompetentsi. Poeetikakursuses loeti Ovidiust (Metamorfoosid), Seneca tragöödiaid, Claudianust, Martialist, Vergiliuse Aeneist, Horatiust. Paistab silma, et klassikaliste autorite kõrval kasutati ka hilisemaid autoreid, kelle valik sõltus muidugi suurel määral retoorika vajadustest.
Academia Gustavo-Carolina esimene kõnekunsti- ja poeetikaprofessor oli Olaus Hermelin (1690-1695), mitmekülgsete huvidega andekas inimene, kes sai tuntuks ajaloolase, juristi ja poliitikuna. Ladina autorite head tundmist näitavad rohked tsitaadid tema poolt juhendatud dissertatsioonides. Ta kirjutas ka ise ladina- ja rootsikeelseid luuletusi, teda on võrreldud isegi Vergiliuse ja Ovidiusega. Hermelini juhendamisel on kirjutatud palju dissertatsioone ja peetud dispuute.
Hermelini järglane 1695-1704 oli Michael Dau, kes toetas igati üliõpilaste kirjanduslikke katsetusi ja juhatas innukalt dispuute, mis olid kõneoskuse arendamise peamiseks vahendiks. Rahvuselt sakslane, püüdis Dau ka õppetöös saksa keelt kasutada. 17. sajandi lõpust hakkas vanade keelte ainuvalitsus vankuma. Kogu Euroopas hakati huvi tundma uute keelte vastu. Veelgi julgemalt hakkas saksa keelt kasutama viimane kõnekunsti- ja poeetikaprofessor Jakob Wilde (1705-1710). Kui Hermelin ja Dau olid oma poeetikakursuses piirdunud ainult ladina autoritega, siis Wilde kasutas esimesena nende kõrval ka saksa luuletajaid. Pedagoogilises tegevuses paistis Wilde silma novaatorluse, iseseisvuse ja uute teede otsimisega. Ta jättis üliõpilastele vabaduse valida autor retoorika õppimisel. Poeetika teoorias püüdis ta erinevaid luuleteoseid võrreldes teha järeldusi nende autorite ideede ja mõtete kohta. Ta koondas enda ümber luuleandega üliõpilaste ringi, kus tegeldi innukalt luulekatsetustega. Tolleaegne elu pakkus üldse palju võimalusi retoorika ja poeetika oskuse rakendamiseks. Pidulikel puhkudel ei saadud läbi luuletuste ja kõnedeta. Samuti – nagu juba mainitud – oli kombeks lisada dissertatsioonide lõppu ülikoolikaaslaste luulevormis õnnitlusi (ladina, rootsi keeles). Wilde ajal kaldus vaekauss formaalsemalt retoorikalt lõplikult poeetika kasuks. See muutis töö palju loomingulisemaks, iseseisvamaks.